Riisipere Kultuurimaja
Huviringid
| Huviring | Aeg | Juhendaja kontakt |
|---|---|---|
| Kammerkoor | E 19:00-21:00 | Mati Turi, turi.tenor@gmail.com |
| Eakate käsitööring | T 14:30-17:00 | Mare Tedremaa |
| Rahvatantsurühm "Memmed ja taat" | T 17:30-19:00 | Piret Kunts, kuntspiret@gmail.com |
| Naisrahvatantsurühm "Roosi 1" | T 19:45-21:00 | Ulvi Mägi, ulvi.magi@kohila.edu.ee |
| Zumba | K 19:00-20:00 | Anni Kendra, anni@jumping.ee |
| Eakate võimlemisring "Puruvanakesed" | N 12:00-13:00 | Anneli Üksik |
| Tantsustaar Noortetants | N 16:50-17:50 | |
| Barokktants | N 18:30-19:30 | |
| Naisrahvatantsurühm "Roosi 2" | N 19:30-21:00 | Mare Rebane, maresipsaka@gmail.com |
Kontakt
- Johann Sirel
- Kultuurijuht
- nissi@sauekultuur.ee
johann.sirel@sauekultuur.ee - 5645 3916
- Signe Traks
- Administraator
- signe.traks@sauekultuur.ee
- 5333 9217
- Marion Prees
- Administraator-koristaja
- marion.prees@sauekultuur.ee
- 5333 9217
Ajalugu
Riisipere sovhoosi kontor-klubi avas oma uksed 15. jaanuaril 1972. aastal, olles sel ajal üks suuremaid ja kaasaegsemaid kultuurimajasid Harjumaal. Riisiperre tulid esinema artistid üle suure Nõukogude Liidu – isegi Alla Pugatšova on siin käinud. Majas toimus sageli ka diskoõhtuid, sovhoosi pidusid, harivaid loenguid ja kinoseansse. Riisipere kultuurimajas on aastate jooksul tegutsenud rohkelt erinevaid bände ja rahvatantsukollektiive, koos on käinud näitering, tegutsenud sega- ja kammerkoor, harrastatud peotantsu, võimlemist ja joogat.
Nagu iga tolleaegne ehitis vajas ka Riisipere kultuurimaja aja möödudes kaasajastamist. 2021. aasta kevadeks renoveeriti kultuurimaja täielikult. Endiseid aegu jäi meenutama Eesti maalikunstniku Elmar Kitse suurejooneline fresko „Lõikuspidu”, mis valmis kultuurimaja kammersaali seinale koos maja ehitusega ja mida on aastakümnetega suudetud kenasti säilitada.
Kaasaegses Riisipere kultuurimajas on lisaks kammersaalile veel suur kontserdisaal, käsitöö- ja savituba, aga ka parima varustusega jõusaal. Majas korraldatakse teatrietendusi, kino, kontserte ja pidusid, aga ka koosolekuid, seminare ja huvitegevust. Kultuurimaja mugavaid ruume koos tehnika ja inventariga saab ka rentida.
Riisipere kultuurimaja. Foto: Erik Riikoja
Viljalõikuspidu (1971, seko)
Elmar Kits (1913-1972)
Elmar Kits (1913-1972) on absoluutne klassik, ning üks väheseid maalikunstnikke oma põlvkonnast, keda nimetaksin Pallase koolkonna geeniuseks. Pillavalt andekas töötama kõikvõimalikel teemadel ja stiilides, hedonistliku pillavusega ka kulutama elu. Pariisilik ilma Pariisis käimata. Üks väheseid sõjajärgseid kunstnikke, kes valdas sellise monumentaalmaali tegemise kunsti, mille ees häbi ei hakka ning mis on karmile ajaproovile vastu pidanud.
Eesti kolhoosikeskustes ja kultuurimajades leidub arvukalt Kitse seinamaale, ja eks mõnelgi neist ole kerge haltuuramaik man. Ka Riisipere kultuurimajas EKA restaureerimiskooli tudengite poolt vast restaureeritud Kitse seko tehnikas seinamaal „Lõikuspidu“ aastast 1971 on tellimustöö, ametlik nõukogude kunst, kuid tasemelt tipptöö.
Tõenäoliselt on tegemist kunstniku viimase teosega vastavas laadis. Mõõtmeilt 6 meetrit pikk ja 2,5 meetrit kõrge töö täidab kogu pika kitsa saali otsaseina ja kujundab kogu ruumi meeleolu. Kuigi töö pealkiri on ajale iseloomulik, tundub mulle, et nimi on kunstnikule olnud siiski pigem artistlik ettekääne passioonitsükli (näiteks „Püha õhtusöömaaeg“) motiivi või semiootiliselt õhtumaa kultuuris alati Neitsi Maarjale ja Kristuslapsele osutava stseeni interpreteerimisel kui kolhoosipeo kanoonilisel kujutamisel sotsrealismis.
„Lõikuspidu“ on mitmes mõttes vanameisterlik, mitut figuuri võib tõlgendada kristlikus ikonograafias esinevate allegooriliste tegelaskujudena. Ideoloogilisi ettekirjutusi Kits peaaegu et eirab, pole pildil punalippe ega pioneere. Tollal monumentaalpropagandas üliolulist rolli mänginud teaduslik-tehnilise revolutsiooni ülistamine kajab Kitse töös vastu ainult illustratiivsena lahendatud tagapõhjal, näiteks figuuride taustale läbikumavalt maalitud lennukite ja langevarjudena.
Pool aastat pärast töö valmimist Kits suri ning võib-olla viitabki „Lõikuspeoga“ passioonipildi motiivi sidumine kunstniku teadmisele oma haigusest ja peatsest lõpust. Seinamaalile lisab sümboolse lõpetuse elegantselt muu kompositsiooniga liidetud natüürmort paremas nurgas sürreaalselt mõjuva postamendiga, millel seisab etikett kunstniku nime ja aastaarvuga.
Harry Liivrand
kuntsiteadlane
Artikkel avaldatud Eesti Ekspressis 13.01.2005